Käisin täna emaga Olustveres, kuhu olid tulnud paljud diabeediga lapse vanemad, kooliõed ja lastaiaõpetajad.
Paljud juba teadsid mind läbi minu blogi. Väga soe ja julgustav tunne. Erilahe oli see, kui üks lapsevanem teadis minu treener Tiit Aru. Nii väikses riigis me elamegi.
Mis mulle seal meelde jäi? Suurt midagi. Palju võõrsõnu ja soovitusi. Arutlesime siis hiljem, et kas lusikatäis moosi oleks mulle hommikupudrule tõesti kurjast. Ei ole vist. Trennis peaks ema hoopis terve moosipurgiga mind just turgutama mitte enam lusikatäiega :)
Väga vahvad ja toredad inimesed olid koos, tehti nalja ka vahepeal. Ootan juba võimalust suvel siiski laagrisse pääseda.
OIH! Unustasin. Seal pakuti ka imemaitsvat kooki, mis oli ka kõiksugu ainetevaba :) Ja õhtuks suhkur mul nüüd üle 8. Kui ma siit alla ei saa, siis olen väga kuri enda peale. Oleks pidanud kohe korraga SUURE tüki võtma mitte väike ja pärast väike ja nii oleks see lõpmatult võinud kesta :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar